Hargla ohvrimänd, pühä pettäi
Umbes 300-aastane püha pedajas kasvab Hargla kiriku vastas teisel pool Valga-Võru maanteed. Rahvas on kutsunud teda ka puugipedajaks – arvati, et vana männi okstes varjuvad varavedajad, puugid. Noorpaarid, kes Hargla kirikus enda laulatada lasevad, käivad teinekord pühapuu okste külge linte sidumas.
Ohvripuud on kujutatud ka kunstis. 1959. aastat pärineb graafik Ott Kangilaski (1911–1975) kuivnõelatehnikas graafiline leht „Vana pedajas Harglas“.
Hargla (Sarupalu) ristimets
Vana Võrumaa matustel on kombeks kalmistuteele jäävasse pühasse metsatukka lõigata puutüvele lahkunu mälestuseks ristimärk. Ristipuud sümboliseerivad hingede igavest seotust looduse, puudega. Ristilõikamise traditsioon matusekombestiku osana on tänaseks säilinud vaid Kagu-Eestis ning Hargla ristimets on vana Võrumaa üks suurimaid.
Hargla kirik, kihelkond
Iseseisvaks tunnistati Hargla kogudus ja kihelkond Rootsi kuninga Karl XI käskkirjaga 21. aprillist 1694.Praeguse kivist kiriku nurgakivi pühitsemine toimus 1817. aastal ja kirik valmis 1821. aastal. 1873–1874 tehti kirikule suuremad aknad, kõrge ja kaunis tahvelstiilne lagi, kivist sale torn ning juurdeehitusena avar altariruum koos võidukaarega. Varem oli samal kohal asunud puust kirik, mille 1702. aastal, Põhjasõja ajal, venelased maha põletasid ning mis suudeti taastada alles 1729. aastal. Kiriku ehe – Emil Jacobsi (1802–1866) poolt maalitud „Ristilt mahavõtmine“ pälvis Londonis altarimaalide võistlusel kuldmedali.
Hargla kalmistu
Hargla kalmistu asutati 1773. aasta paiku. Kalmistul asuvasse kabelisse, mis ehitati 1781. aastal, on maetud kindralmajor von Wassermanni perekond. Kalmistul asuv mälestuskivi avati kihelkonna moodustamise 300. aastapäevaks.
Essemägi, Marjumägi
Hargla kihelkonna kõrgeim tipp Essemäe Lipumägi kandis Struve-Tenneri triangulatsiooni dokumentides nime Mariomäggi (Marjumägi, häälda kolmandas vältes!), ulatub 124 meetrit üle merepinna. Selgete ilmadega oli sealt näha kogu ümbruskond kuni Koivaliinani. Essemäel tegi F. G. W. Struve 19. sajandi algul astronoomilis-trigonomeetrilist mõõdistamist ja kiitis oma kirjatöödes ka kohalike metsade ilu.
Kohalikust keelest
Siinne võru keel kuulub läänevõru murrakute hulka. Uurija Salme Nigoli järgi jaguneb Hargla kihelkond keeleliselt kolmeks: Mõniste, Taheva ja Koikküla keeleks. Mõniste keeles on olnud palju vanapärast, Koikküla keeles on rohkem mulgi mõjusid ning Taheva keelepruuk on nende üleminekuala. Keeles on palju läti laene, nt kibluk ’küüslauk’ ja sork’ rott’ ja mõned erilised häälikujooned, nt medä? ’mida?’, kona? ’kuna?’, konh? (’kus’), atr ’ader’, põtr ’põder’, lihm ’lehm’, leüdänü ’leidnud’ja juuskõnu ’jooksnud’. Olgu näiteks ka mõned erilised ütlused: tulkõga süümäde ’tulge sööma’ ja sisse sattõ, vällä uppu ’sisse kukkus, ära uppus’.
Harilik kikkapuu
Liigirikas Koiva puisniit on koduks kikkapuule (Euonymus europaeus). See on kikkapuu kõige põhjapoolsem looduslik kasvukoht. Eesti loodusteadlased avastasid kikkapuu hilja, sest ta kasvab peamiselt siin. Taimele meeldib kasvada lubjarikkas viljakas mullas tammede all. Ta ei karda külma ega põuda ning kasvab kiiresti.
Hargla apteek
Esmakordselt on apteegi kohta ametlikke teateid 1896. aastast. Sel ajal oli apteegi omanikuks arst Armin Treu ja proviisoriks Theodor Walther. Hargla apteeki võib pidada üheks vanimaks pidevalt tegutsenud maa-apteegiks Eestis. Praegu on selle omanikuks proviisor Lagle Tikk. 1998. aastast on apteegil haruapteek Varstus.
Taheva mõis
Taheva (sks.k. Taiwola) mõis asutati 17. sajandil. Mõis kuulus erinevatele aadlisuguvõsadele, viimaseks omanikuks enne selle võõrandamist 1919. aastal oli Maximilian von Wulf. 1907. aastal valminud kahekorruseline neobarokne peahoone (arhitekt A. Reinberg) hävis 1944. aastal, Tänini säilinud arvukatest kõrvalhoonetest on esinduslikum 1820. aastatel ehitatud jääkelder ning mõisasüdame peahoone ülesannetes omaaegne mõisa valitsejamaja. Alates 1926. aastast on mõis olnud püsivalt kasutusel laste ja täiskasvanute hoolde- ja raviasutusena. Tänapäeval tegutseb mõisas SA Taheva Sanatoorium.
Hargla kõrtsihoone
Harglas asunud kõrtsi kui sellist on mainitud juba 1667. aastal ühe kõrtsitüli kirjelduses, kuid selle kõrtsi asukoha kohta puuduvad andmed. Praegune kõrtsihoone on kindlasti olemas 1867. aastal, tõenäoliselt pärineb klassitsistliku arhitektuuriga hoone 19. sajandi esimesest kolmandikust.1870.aasta Hargla Kirikumõisa plaanil on seda nimetatud kiriku kõrtsiks (die Kirchen-Krug), kuid kõrts asus tegelikult Taheva mõisa maadel. 1867. aastal oli hoonel kivikatus. Hoonet kasutati alates 1928. aastast seltsimajana. 23.mail 1934 omandas Taheva mõisamaadest eraldatud kinnistu Hargla Haridusselts ja sealtpeale on kõrtsihoone toiminud kultuurimajana.
Umbes 300-aastane püha pedajas kasvab Hargla kiriku vastas teisel pool Valga-Võru maanteed. Rahvas on kutsunud teda ka puugipedajaks – arvati, et vana männi okstes varjuvad varavedajad, puugid. Noorpaarid, kes Hargla kirikus enda laulatada lasevad, käivad teinekord pühapuu okste külge linte sidumas.
Ohvripuud on kujutatud ka kunstis. 1959. aastat pärineb graafik Ott Kangilaski (1911–1975) kuivnõelatehnikas graafiline leht „Vana pedajas Harglas“.
Hargla (Sarupalu) ristimets
Vana Võrumaa matustel on kombeks kalmistuteele jäävasse pühasse metsatukka lõigata puutüvele lahkunu mälestuseks ristimärk. Ristipuud sümboliseerivad hingede igavest seotust looduse, puudega. Ristilõikamise traditsioon matusekombestiku osana on tänaseks säilinud vaid Kagu-Eestis ning Hargla ristimets on vana Võrumaa üks suurimaid.
Hargla kirik, kihelkond
Iseseisvaks tunnistati Hargla kogudus ja kihelkond Rootsi kuninga Karl XI käskkirjaga 21. aprillist 1694.Praeguse kivist kiriku nurgakivi pühitsemine toimus 1817. aastal ja kirik valmis 1821. aastal. 1873–1874 tehti kirikule suuremad aknad, kõrge ja kaunis tahvelstiilne lagi, kivist sale torn ning juurdeehitusena avar altariruum koos võidukaarega. Varem oli samal kohal asunud puust kirik, mille 1702. aastal, Põhjasõja ajal, venelased maha põletasid ning mis suudeti taastada alles 1729. aastal. Kiriku ehe – Emil Jacobsi (1802–1866) poolt maalitud „Ristilt mahavõtmine“ pälvis Londonis altarimaalide võistlusel kuldmedali.
Hargla kalmistu
Hargla kalmistu asutati 1773. aasta paiku. Kalmistul asuvasse kabelisse, mis ehitati 1781. aastal, on maetud kindralmajor von Wassermanni perekond. Kalmistul asuv mälestuskivi avati kihelkonna moodustamise 300. aastapäevaks.
Essemägi, Marjumägi
Hargla kihelkonna kõrgeim tipp Essemäe Lipumägi kandis Struve-Tenneri triangulatsiooni dokumentides nime Mariomäggi (Marjumägi, häälda kolmandas vältes!), ulatub 124 meetrit üle merepinna. Selgete ilmadega oli sealt näha kogu ümbruskond kuni Koivaliinani. Essemäel tegi F. G. W. Struve 19. sajandi algul astronoomilis-trigonomeetrilist mõõdistamist ja kiitis oma kirjatöödes ka kohalike metsade ilu.
Kohalikust keelest
Siinne võru keel kuulub läänevõru murrakute hulka. Uurija Salme Nigoli järgi jaguneb Hargla kihelkond keeleliselt kolmeks: Mõniste, Taheva ja Koikküla keeleks. Mõniste keeles on olnud palju vanapärast, Koikküla keeles on rohkem mulgi mõjusid ning Taheva keelepruuk on nende üleminekuala. Keeles on palju läti laene, nt kibluk ’küüslauk’ ja sork’ rott’ ja mõned erilised häälikujooned, nt medä? ’mida?’, kona? ’kuna?’, konh? (’kus’), atr ’ader’, põtr ’põder’, lihm ’lehm’, leüdänü ’leidnud’ja juuskõnu ’jooksnud’. Olgu näiteks ka mõned erilised ütlused: tulkõga süümäde ’tulge sööma’ ja sisse sattõ, vällä uppu ’sisse kukkus, ära uppus’.
Harilik kikkapuu
Liigirikas Koiva puisniit on koduks kikkapuule (Euonymus europaeus). See on kikkapuu kõige põhjapoolsem looduslik kasvukoht. Eesti loodusteadlased avastasid kikkapuu hilja, sest ta kasvab peamiselt siin. Taimele meeldib kasvada lubjarikkas viljakas mullas tammede all. Ta ei karda külma ega põuda ning kasvab kiiresti.
Hargla apteek
Esmakordselt on apteegi kohta ametlikke teateid 1896. aastast. Sel ajal oli apteegi omanikuks arst Armin Treu ja proviisoriks Theodor Walther. Hargla apteeki võib pidada üheks vanimaks pidevalt tegutsenud maa-apteegiks Eestis. Praegu on selle omanikuks proviisor Lagle Tikk. 1998. aastast on apteegil haruapteek Varstus.
Taheva mõis
Taheva (sks.k. Taiwola) mõis asutati 17. sajandil. Mõis kuulus erinevatele aadlisuguvõsadele, viimaseks omanikuks enne selle võõrandamist 1919. aastal oli Maximilian von Wulf. 1907. aastal valminud kahekorruseline neobarokne peahoone (arhitekt A. Reinberg) hävis 1944. aastal, Tänini säilinud arvukatest kõrvalhoonetest on esinduslikum 1820. aastatel ehitatud jääkelder ning mõisasüdame peahoone ülesannetes omaaegne mõisa valitsejamaja. Alates 1926. aastast on mõis olnud püsivalt kasutusel laste ja täiskasvanute hoolde- ja raviasutusena. Tänapäeval tegutseb mõisas SA Taheva Sanatoorium.
Hargla kõrtsihoone
Harglas asunud kõrtsi kui sellist on mainitud juba 1667. aastal ühe kõrtsitüli kirjelduses, kuid selle kõrtsi asukoha kohta puuduvad andmed. Praegune kõrtsihoone on kindlasti olemas 1867. aastal, tõenäoliselt pärineb klassitsistliku arhitektuuriga hoone 19. sajandi esimesest kolmandikust.1870.aasta Hargla Kirikumõisa plaanil on seda nimetatud kiriku kõrtsiks (die Kirchen-Krug), kuid kõrts asus tegelikult Taheva mõisa maadel. 1867. aastal oli hoonel kivikatus. Hoonet kasutati alates 1928. aastast seltsimajana. 23.mail 1934 omandas Taheva mõisamaadest eraldatud kinnistu Hargla Haridusselts ja sealtpeale on kõrtsihoone toiminud kultuurimajana.
